Meister Himaalaja pilvelt

Kõrgeim Meister Ching Hai on rahvusvaheliselt tuntud humanitaar. Ta on abistanud põgenikke, vaeseid ja ka kodutuid. Tähelepanuväärne on olnud ta tingimusteta abi katastroofi ohvritele, hoolimata nende rassist või usutunnistusest. Järgnev tekst pärineb raamatust “Vaimsuse naised: ida ja lääne pühakute, õpetajate, jumalannade ja õdede lähteraamat”, milles eraldi peatükk on pühendatud Kõrgeimale Meistrile Ching Haile.

 standing

Elas kord tõeline rahuarmastaja,
kes rändas ringi paljudes maailmades,
otsides igavest õnne.
Ta kõndis Maa, päikeste, kuude ja pilvede piiril.
Viimaks ta mõistis,
et see oli kogu aeg ta enda südames peidus olnud.
Ta istus siis maha,
et nautida oma äsjaleitud Õndsust,
kui ta äkitselt alla vaatas
ning nägi loendamatuid olendeid ikka veel pimedusele alistumas,
otsides õnne sealt, kus seda leida polnud.
Just nagu ta ise ennist, eksides üle miljonite ajastute.
Pisarad voolasid mööda ta põski alla…
Üks pisar, teine pisar… ja palju veel…
Iga pisar muutus säravaks kalliskiviks,
peagi oli kogu taevalaotus sädelevaid pisaraid täis pikitud,
tänaseks on nendest saanud tähed.
Need on liiga häbelikud päeval,
ja liiga rahutud öösel, et magama minna.
Tähed taevas näitavad teed
kõigile tõeotsijatele
ja meenutavad meile püha targa kaastunnet.

Kõrgeim Meister Ching Hai
(luuletuste kogumikust “Vaikivad pisarad”)

Kõrgeima Meistri Ching Hai valgustunud meistri otsingud, kes võiks talle näidata kõige otsesemat teed Jumalani, viisid teda läbi kolmekümne riigi seitme aastase perioodi vältel. Ta külastas selle aja jooksul mitmeid tähtsaid vaimseid paiku ja aashrameid, lootuses kohata meistrit, keda ehk intuitiivselt teadis olevat ennast ees ootamas.

Viimaks ta saabus Indiasse, maale mida läbi sajandite on õnnistatud paljude suurte meistritega. Kirjeldades oma rännakut sel müstilisel maal on Kõrgeim Meister Ching Hai öelnud: ”Indias on palju vaimsuse harjutajaid, kes söövad vaid korra päevas. Nad harjutavad ühe konkreetse meetodi asemel mitut erinevat. Omamata püsivat eluaset lähevad nad igale poole jala, otsides meistrit ja uusi vaimseid teid. Nad mediteerivad iga päev, unustamata isegi minutit harjutamast söömise või magamise ajal. Võite ette kujutada milline suurepärane sisemine vägi neil on. Osa neist võib kõndida tulel ilma end põletamata. Aga need on vaid vähetähtsad trikid, mis ei vii ülimale tasemele. Palju tähtsam on saavutada tarkus ja vabanemine. Meis kõigis on peidus ülivõimas jõud. Kui harjutame hoolsalt ja usume täielikult iseendasse, pole meile miski enam saavutamatu.”

Tema usk, isetu pühendumine ja soov teisi teenida väljendub ilmekalt, kui ta kirjeldab oma elu ühes paljudest aashramitest, kus ta peatus. “Kui mul oli aega, siis tegin kõike, mida oli vaja teha. Peaaegu kellegile ei meeldinud majapidamistööd nagu nõude pesemine ja põranda küürimine, seepärast tegin kõiki selliseid töid, olgugi, et mul polnud mingit kohustust seda teha. Olin kiire töötegija ja nähes peale oma töö lõpetamist asju kõikjale laiali loobituna, panin need oma kohale tagasi. Mulle ei meeldi korralagedus. Ma teadsin, kuidas asju tagasi korda panna, seetõttu sain kiiresti hakkama.”

“Mida rohkem töötame, seda valgustunud oleme. Ausalt öeldes pakkus mulle Indias suurt rõõmu treppide ja põrandate küürimine. Ütlesin endale juubeldades: ”Oo, mul on suur au puhastada treppe pühakute jaoks. Nad käivad neid astmeid pidi iga päev. See on peaegu sama kui peseksin nende jalgu. Milline au. See mõte oli spontaanne. Mulle piisas õpilaste poolt sissetallatud trepiastmete pesemisest, et tunda ennast nii ülendatult. Kuidas oleksin ennast tundnud, kui meister ise oleks seda treppi kasutanud? Meile on parem kui töötame ilma tingimusteta. Teeni teisi ja sulle antakse kõik.”

“Aashramis veedetud aja jooksul ei klammerdunud ma kunagi valgustunud meistri külge, ega palunud tal vaadata ennast ajal, mil töötasin. Ma vaid teenisin. Pühkisin trepiastmeid, pesin põrandat, kastsin lilli ja tegin töid, mida keegi teine ei tahtnud teha. Näiteks iga söögikorra järel oli pesemata nõude virn mäekõrgune. Ometi pakkus mulle nende igapäevane pesemine rõõmu.”

Peale väsimatut töötamist paljudes aashramites jõudsid meistri tähelepanuväärsed otsingud viimase peatükini maailma kõrgeimas ja kõige müstilisemas mäestikus – Himaalajas, paigas, mida hindud on läbi sajandite pidanud Jumalate eluasemeks. Samal põhjusel rändavad sinna igal aastal miljonid palverändurid, eesmärgiga külastada arvukaid pühasid paiku, lootes kohata ühte vähestest valgustunutest, keda teatakse elavat üksindusse tõmbununa eemal asuvates salajastes koobastes. Kahjuks paljud palverändurid hukkuvad sel teel, seistes silmitsi äärmuslike ilmastikutingimustega. Seal on väga vähe mugavusi ja mõned surevad isegi nälga. Hirm takistab enamusel rändureist liiga kaugele seigelda. Vaid neil vähestel, kes omavad kaljukindlat usku Kõikehõlmavasse Väesse ja ülimat julgust, õnnestub vältida ilmseid ohte.

Rääkides oma arvukatest Himaalaja retkedest, mis viisid teda järjest kõrgemale ja sügavamale lumega kaetud alale, on Kõrgeim Meister Ching Hai öelnud: ”Himaalajas polnud mul piisavalt raha ei hobuse ega kuli palkamiseks. Mul polnud midagi, sain edasi liikuda vaid kõndides. Võibolla pidev kõndimine oligi see, mis hoidis mu keha sooja. Muidu oleksin ära külmunud, sest keset seda vihma ja lund olid mul seljas olnud riided ja jalatsid märjad. Mõned kõrged mäestikutipud nägid aukartust äratavad välja. Ma pidin küll olema sama meeletu kui pööraselt armunud, jättes kõik muu tähelepanuta. Armunud on pimedad abielu riskidele ja takistustele, nad ei mõtle ka tulevikule. Nad on teineteisest nii lummatud, elades vaid selle hetke nimel.”

“Siiski, Jumal õnnistab idioote nagu mina. Valgustunud meistri otsingutel oli mul kaasas vaid kaks paari riideid, aga ma ei külmetanud ennast kunagi tõsiselt ära. Mõnikord mul polnud võimalik märgade riiete kuivatamiseks osta isegi lõkkepuid. Läksin siis teiste lõkkeplatside lähedale ja kuivatasin oma asju käes hoides seal. Tule ääres kuivasid riided ruttu ja sain ise kah sooja. Ma pidin küll olema pime ja “Jumalast-hullunud”, tõenäoliselt nüüd ma ei julgeks seda enam teha.”

“Kõik millest siis mõtlesin oli vaid Jumal. Ja kõik, mida nägin, oli vaid Jumal. Ruumi polnud ei perele ega rahale. Olin küllalt rumal, ent miski ei suutnud mu meelt muuta, sest mu südames oli vaid Jumal. Justnagu siis kui oleme armunud, kui oleme täiesti pimedad oma armastatu vigadele, keeldudes kuulamast ühtegi ebasoosivat märkust tema kohta. Ehk seepärast Jumal kaitseski mind, muidu oleksin juba ammu surnud.”

Kõrgeima Meistri Ching Hai pühendumine Jumalale aitas tal ületada paljud raskused, mis kaasnesid üksinda reisimisest ja raskest mägikeskkonnast. “Mõnes kohas Himaalajas oli madala õhurõhu tõttu väga raske süüa valmistada. Sain pesta toitu vaid Gangeses ja sõin seda toorelt. Ja kõigele vaatamata oli see maitsev. Himaalaja on kõige imelisem paik. Ma sain hakkama ilma kuuma veeta. Oli lõbus ennast korraks vette kasta. See oli nii külm, et mu keha oleks justkui kokku tõmbunud. Lugesin viieni ja hüppasin jääkülmast jõeveest välja. Tundus nagu tuhanded lilled oleksid mu kehas õitsele puhkenud ja tundsin ennast nii joovastavalt.”

Rännakule jumalate maale, mis oli järjekorras viimane, võttis Kõrgeim Meister Ching Hai kaasa vaid kaks paari vahetusriideid, paari spordijalatseid, magamiskoti, veepudeli, mõned raamatud ja jalutuskepi. Tingituna rasketest ilmastikuoludest olid ta riided peaaegu kogu aeg märjad ning mida edasi ta liikus, seda külmem tal oli. Mida edasi ta läks, seda enam heitis ta asju minema. Olles ära visanud peaaegu kõik, mis tal oli, jättis ta oma elu täielikult Jumala hoolde.

Kõik tuleb nendeni, kes otsivad Jumalat ja vaid üksnes Jumalat. Seega oli vältimatu, et ühel päeval viivad ta otsingud sihile ja ta kohtab meistrit, keda oli lakkamatult otsinud. Selleks oli Himaalaja sügavuses üksinduses elanud suur Meister Khuda Ji. Meister Khuda Ji oli 450-aastane kui ta andis initsiatsiooni Kõrgeimale Meistrile Ching Haile iidsesse taevaliku Heli ja jumaliku Valguse meditatsiooni. Ta oli kannatlikult ootanud Meister Ching Hai tulekut, kellest sai tema ainus õpilane. Meister Ching Hai oli harjutanud sellist meditatsiooni varemgi, kuid Meister Khuda Ji edastas talle ülima vaimse ülekande, mis on initsiatsiooni tuumaks. Vaid vähesed suured meistrid, kes on saavutanud Ülima, saavad anda initsiatsiooni.

Kõrgeim Meister Ching Hai räägib harva Meister Khuda Jist, kes lahkus siit maailmast varsti peale oma ülla missiooni täitmist. Meister Ching Hai tunnustab kõiki, kes on teda erinevatel otsingu etappidel õpetanud, jättes suurima au Jumalale. “Mul oli palju meistreid, nii tõeseid kui ka mittetõeseid, kelledest igaüks õpetas mulle erinevaid asju. Tõde on, et Jumal on mu ainus valgustunud meister.” Siiski, kui kord Meistri käest küsiti tema suure Himaalaja Meistri kohta, vastas ta: ”Järgnesin valgustunud meistrile – suursugusele meistrile! Kuid tänaseks ta on läinud. Tal oli vaid üks õpilane ja see olin mina. Ja ma pean jätkama tema tööd.”

Peale initsiatsiooni saamist Meister Khuda Jilt jäi Kõrgeim Meister Ching Hai veel mitmeks kuuks Himaalajasse, täiustades iidset meditatsioonitehnikat. Hoolimata äärmuslikest tingimustest ja paljudest raskustest tundis ta erilist ühendust selle ainulaadse vaimse alaga, nagu ta kord ütles: ”Himaalajas võisid tunda, kuidas kõigist loomadest ja taimedest õhkus hellust ja sõbralikkust. Taevas oli vaikne ja piiritu, männipuud olid väga sõbralikud. Elasin üleval kõrgustes ja võisin tunda valgeid pilvi enda ümber triivimas. Näis justkui oleksin kõndinud pilvedel. Ma ei kutsunud pilvi enda juurde, need tulid ise. Te olete võibolla näinud pilte pilvedel ratsutavatest inimestest – just sellist olukorda püüangi teile seletada. See ei olnud taevalik nähtus, pigem tavaline vaatepilt Himaalajas.”

Tavaelu juurde naastes külastas ta aashramit, kus oli varem viibinud. Ühel päeval, kui ta istus ja luges äravisatud ajalehte, tuli üks aashrami kõige kauaaegsemaid õpilasi, kes oli harjutanud kolme meistri juhendamise all, Meistri ette ning kummardas avalikult tema ees kõigi kohalviibinute nähes, puudutades ning isegi suudeldes ta jalgu. Loomulikult oli Kõrgeim Meister Ching Hai sellise käitumise peale väga kohkunud. Ta ise kommenteeris seda seika nii: ”See polnud esimene kord kui kohtusime. Olime varem mitmeid kuid koos töötanud ja teed joonud. Aga ikkagi, pärast mu naasmist Himaalaja rännakult kummardus ta minu ees. Ma kartsin, et mu ego kasvab nüüd mäe kõrguseks. Nagu kõik teised olin ka mina täiesti ehmunud. Olin nii šokeeritud, et ei suutnud millelegi mõelda. Ainus mida teadsin oli, et pean lahkuma ja seda ma koheselt ka tegin.”

Reisides edasi mööda Indiat püüdis ta kõigest väest märkamatuks jääda, kuid kõigele vaatamata oli ta ülevat sisemist Valgust võimatu varjata.

Indiasse, Maha Kumbh Mela pidustustele, mida peetakse iga kaheteistkümne aasta järel Hardwaris, Gangese jõe kallastel Uttar Pradeshis, kogunevad miljonid hindud üle kogu maa kuu aega vältavale pidustustele. See on haruldane vaimsete meistrite kogunemispaik. Paljud neist tulevad Himaalajast alla vaid selleks puhuks ning neile järgnevad palverändurid, paljude küsimuste ning armuandidega. Võibolla see polnud üllatus, et Kõrgeima Meistri Ching Hai kohalviibimine kutsus esile ärevuse. “Kumbh Melas järgnes mulle palju inimesi. Indias on selline tava, kui naine läheb üksi välja, siis inimesed loobivad teda kividega. Arvatakse, et ta on halb. Samas kui mina reisisin üksi, siis inimesed kummardasid mulle ja pakkusid maitseaineid, kookospähkleid, lilli ja toitu. Nad pakkusid mulle isegi oma parimat telki, sellist mida tavaliselt hoitakse suurte meistrite jaoks. Võisin kasutada suurt telki vaid iseenda tarbeks, samas kui mõned teised meistrid pidid ennast mitmekesi ühte telki ära mahutama.”

“Minus polnud midagi, mis oleks võinud tähelepanu äratada. Ma ei naelutanud ennast, ega kasvatanud habet, samuti ma ei määrinud ennast tuhaga ega polnud kõhn nagu luukere. Pühakud tunneb ära hetkest kui neid näeb. Nad on veetnud päikese käes terve pika päeva, mispärast enamus neist on väga pruunid. Nad kasvatavad habet, sest neil pole selle ajamiseks aega, ning neil on ka pikad juuksed. Tunneksite kohe ära, kui tegemist on valgustunud meistri või pühakuga. Ma ei sarnanenud neist ühegagi.”

Peale Indiast lahkumist, ükskõik kuhu ta ka ei läinud, inimesed tunnetasid intuitiivselt ta vaimset suursugusust. Ta ei otsinud endale järgijaid, kuid sellest polnud pääsu. Hoolimata kõigist neist kordadest, mil ta põgenes inimeste eest, leiti ta taas üles. Viimaks see juhtus Taiwanis, nagu oli juhtunud varemgi Indias, New Yorgis ja mujal maailmas, kus vaimsete huvidega inimeste rühm leidis ta taas üles, sest neid oli juhatanud Jumal. Ta elas siis märkamatult ühe väikese ning vähetuntud templi taga. Teda liigutas nende inimeste siirus ning ta mõistis, et ei suuda enam oma eluülesannet vältida. Otsijad palusid siiralt initsiatsiooni, mille lõpuks Kõrgeim Meister Ching Hai neile ka andis, alustades nii oma avalikku elu meistrina.

Vaatamata sellele, et Kõrgeima Meistri Ching Hai missioon on eelkõige vaimne, aitab ta hädasolijaid nii palju kui võimalik. Selle tulemusena on talle viimastel aastatel omistatud mitmeid autasusid, tunnustamaks humanitaarset panust, millega ta on aidanud miljoneid inimesi üle kogu maakera, aidates neil silmitsi seista looduskatastroofide, vaesuse ja haigustega. Kõige tähelepanuväärsemaks on senini olnud 1994. aasta Maailma Vaimse Juhtimise Autasu, mille andsid üle Ameerika Ühendriikide kuue osariigi kubernerid (Illinoisi, Iowa, Wisconsini, Kansase, Missouri ja Minnesota), tunnustamaks ta suuremeelset abi Mississippi 1993. aasta üleujutuse ajal. Enamusel juhtudel pole ta inimeste abistamisel kasutanud valitsuste abi, mispärast need on jäänud ilma avaliku äramärkimiseta.

Meistrile omane kaastundlikkus, kannatlikkus, meelekindlus ning visadus on kõigi vaimsuse poole pürgijate tähtsateks omadusteks. Neid omadusi õpetasid ja omasid ka sellised suured mineviku meistrid nagu Jeesus, Šākjamuni Buddha, Krishna, Lao-zi, Muhamed, Guru Nanak ja teised. Kuigi iga meistri elu on ainulaadne, on vaimne tee, mida mööda nad on käinud, alati olnud sama. See tee on Taevaliku Heli ja Valguse meditatsiooni tee. Kõrgeim Meister Ching Hai kutsub seda Quan Yin Meetodiks, sest ta pidas oma esimese avaliku loengu Formosas (Taiwanis). Quan Yin on hiinakeelne väljend, mis tähendab oma sisemise Vibratsiooni jälgimist.

See ürgne Vibratsioon või Heli on olemuselt üleloomulik ja seega tajutav vaikuses. Jeesuse jüngrid nimetasid seda “Pühaks Vaimuks” või “Sõnaks” (see pärineb kreekakeelsest sõnast logos, mis tähendab heli). “Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumalaga, ja Sõna oli Jumal.” Ka Šākjamuni Buddha rääkis peale valgustatuse saavutamist sellest Helist, nimetades seda “surematuse trummiks”. Krishna samastas ennast “heliga eetris”. Muhamed tajus seda Heli Gare-Hira koopas, kus talle ilmutas end peaingel Gabriel, ning Lao-zi kirjeldas Tao´d kui “Suurt Tooni”.

Vaimne Valgus väljendub ka Jumaliku kohalolekuga. Seega suured meistrid edastavad nii üleloomulikku Heli ja Valgust, nagu Meister Ching Hai selgitab. “Kui saame ühenduse selle Hingega, mis on jumaliku Valguse ja Vibratsiooni väljendus, siis tunneme Jumalat. Tegelikult see polegi meetod. See on Meistri vägi. Kui sul see on, siis võid seda edasi anda. Meetod on üleloomulik, seda ei saa meie piiratud keeles kirjeldada. Isegi kui keegi kirjeldaks (on silmas peetud, et kui kirjeldaks keegi teine peale meistri), te ei saaks Valgust ega Heli, sisemist rahu ja tarkust. Kõik edastatakse vaikuses ja te võite näha oma eelmisi Meistreid nagu Jeesust või Buddhat. Teile antakse kõik vajalik, et saaksite nende jalajälgedes käija ning sammhaaval muutute Kristuse sarnaseks ja saavutate ühtsuse Jumalaga.”

Vähem kui kümne aastaga on Quan Yin meditatsiooni muistne sõnum levinud kõikjale üle maailma. Kõrgeima Meistri Ching Hai paljud loengud ja mitteametlikud vestlused on üles täheldatud paljude raamatute, audio- ja videokassettide näol, mida omakorda on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse, ning sajad tuhanded inimesed erinevatest uskudest on saanud initsiatsiooni. Initsiatsioon on nagu ta avalikud loengud alati tasuta. Vaimsuse poole pürgijad peavad aga nõustuma enda eluaegse sidumisega eetilise käitumise alusreeglitega, mis hõlmab vegan toiduvalikut. Meister Ching Hai rahastab oma missiooni enda värviküllaste kunstiteoste müügist saadud tuludega, mida on eksponeeritud rahvusvaheliselt.

Kõrgeima Meistri Ching Hai elujõuline ja ennastohverdav töö jätkub täna ja Jumala armust kaua veel tulevikus. Tema töö annab nii paljudele olenditele kui võimalik võimaluse ühenduse saamiseks kõige väärtuslikuma – täielikult valgustunud Meistriga. Ta on tihti öelnud, et sellised ühendused tehakse ehk vaid üks kord miljonite aastate jooksul, seega loomulikult tervitab ta kõiki, kes tunnevad, et nende aeg on lõpuks saabunud.

Top